Sinimajanduse arendamise asukoha valiku kriteeriumid

Kasvu stimuleerimiseks erinevates sektorites on strateegias loetletud teatavad peamised eeldused või võimalused: näiteks mereala ruumiline planeerimine, andmete kogumine, teadusuuringud ja innovatsioon, mereseire ning jõupingutused parandada vajalikke oskusi. Lisaks soodustatakse piirkondlikke ja kohalikke partnerlusi, nii liikmete vahel (nt teatud merebasseinide ümbruses), aga ka piirkondliku koostöö kaudu kolmandate riikidega ning partnerlusi avaliku sektori asutuste, uurimisinstituutide ja ettevõtjate vahel.

Inimtegvust merekekkonnas reguleerib suur hulk rahvusvahelisi ja rahvuslikke instrumente. Alates kogu maailmaookeani puudutavast ÜRO egiidi all olevast raamistikust (ÜRO Mereseaduse Konventsioon), EL direktiividest (Merestrateegia direktiiv, Loodusdirektiiv, Veepoliitika raamdirektiiv, Mereala ruumilise planeerimise direktiiv jt.) kuni riigi tasandil kehtestatud seadusandluseni (Veeseadus, Looduskaitse seadus, Eesti merala planeering jne).

Eesti kontekstis on kaks olulist instrumenti, mis määratlevad suuresti raamistiku, mis mõjutab sinimajanduse eri arendusprojektide teostatavust: Merestrateegia raamdirektiiv ja selle rakendussätted läbi Veeseaduse ning Eesti mereala planeering (hetkel planeeringu eelnõu). Lisaks sellele tuleb sinimajanduse projektide kavandamisel ja asukoha valikul arvestada ka rea teiste nii sektoripõhiste kui üldisemate keskkonnaregulatsioonidega (näiteks Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus).

Käesolevas aruandes on teostatud sinimajanduse erinevate sektorite analüüs sõnastamaks valikukriteeriumite loend merealade valikul erinevate sinimajanduse projektide jaoks.